NRG 46b

Peetrike on Nõo Reaalgümnaasiumi auhindadega pärjatud häälekandja (”Eesti parim koolileht ilmub Nõo Reaalgümnaasiumis“), mis on ilmunud tõusude ja mõõnadega juba aastast 1992.

	november/detsember 2006
	kevad 2007

Koolilehe ajaloost pajatab allpool Martin Pau, kes on Postimehe ajakirjanik ja endine nõokas. Artikkel avaldati esmakordselt ühes Peetrikese paari aasta taguses numbris.

Oi aegu ammuseid, oi aegu……..

Kui Nõo kooli huvijuht Krista Bergmann saatis mulle e-kirja palvega mõlgutada mälestusi Peetrikese sündimisest ja kasvamisest, mõtlesin kohe, et olen seda vist juba paar korda teinud ja seega on suur oht end kordama hakata.

Sest õpilased on küll Nõos viimase neljateistkümne aastaga täielikult vahetunud (praegused gümnasistid tarvitasid pudipõlle ja ootasid kooliminekut harda aukartusega), aga paljud vanad ja hääd õpetajad on alles. Õpetajatel, teadagi, on hämmastav mälu. Nad võtaksid seda isikliku solvanguna, kui neile pakutaks praeguses Peetrikeses täpselt sama juttu, mida viis ja kümme aastat tagasi.

Nõnda võtsin nõuks helistada Saku Õlletehase logistikadirektorile Priit Einmannile ja küsida, mida mäletab tema Peetrikese tuleku tuhudest, esimesest suutäiest rammusast ternespiimast ning kõndimaõppimisest. Tõeläheduse huvides tundsin tarvidust Priidu juttu nii mõneski kohas kommenteerida. See osa on kursiivis.

Priit oli parajasti Vilniuses koosolekul ega saanud pikalt rääkida. Õhtul hotellitoas, kui tal aga isu suurte inimeste filmide vaatamisest täis sai, leidis ta mahti toksida mulle selline e-kiri:

«Nagu lubatud, üritan kirja panna oma mälukilde «Peetrikese» eostamise, tiinuse ja sünnijärgsete päevade ajast.

(Panite tähele, et me mõlemad kujutame «Peetrikest» elusolendina, aga Priidu ettekujutuses on ta loom.)

Kõigepealt meenub mulle, et alus perioodilisele väljaandele sai pandud meie suurepärasel «ümarlaua klubi» (Oli vist selline nimi? Tänapäeval kutsutakse sarnaseid ettevõtmisi vist õpilasomavalitsusteks.) koosviibimisel.

Kes täpselt selle vajaduse välja ütles, kahjuks ei mäleta. Nime «Peetrike» ütlesin välja mina, miskipärast see jäigi sõelale. «Peetrike» tähendas tookord mingis seltskonnas kasutatud slängis just eostatud loodet – tagantjärgi tore paralleel.

(Priit mäletab oma ristiisa-staatust õigesti. Aga ta on unustanud, et esimesed paar-kolm numbrit kandis leht nime «Sirp ja Peetrike». Tont teab, miks. Ehk oli eeskujuks tolleks ajaks ammu nime vahetanud kultuurileht «Sirp ja Vasar»? Hiljem tundus, et nimi on liiga pikk ja lohisev, nii jäi alles vaid «Peetrike».)

Edasi tuleb meelde meie trükitehniline progress. Loetud kuude jooksul läbisime sajanditepikkusi vahemaid alates käsitsi kirjutades paljundatud koopiatest Gutenbergi tehnoloogiani(sinu «Saaremaal» toodetud kirjutusmasina näol, millel puudus õ-täht, kui ma nüüd ikka õigesti mäletan). Vahepeal sai lehepoognaid küljendatud suisa arvutiski – selleks pidi ekstra Tartusse sõitma, kus tollase matemaatikaõpetaja-praktikandi (nimi oli vist Janek Paju?) töö juures sai hilisõhtul kujundustööd teha. Aga tulemus sai siis ikka cool.

(Saaremaal pole vist trükimasinaid kunagi valmistatud, aga Priidu mälu pole teda õ-asjus petnud. Tilluke kohverkirjutusmasin pärines Helsingi täiturult ja maksis 1992. aasta kevadel 50 marka. Soomlased ja saarlased on ses mõttes ju jah sarnased, et kumbki ei tea, mis asi on Õ.)

Mida veel… sisulise poole pealt – eks asjaga tegeleda tahtmine oli ikka kordades suurem, kui võimed reaalselt lubasid. Samuti jäi vähemalt minu puhul vajaka ka püsivusest. Aga see-eest olid sina hakkamist täis ja viisid asja per aspera ad astra edasi. Ja oled valdkonnale jäänud endiselt truuks, mis on ka äärmiselt tore.

(Selle asjaga oli jah nii, et Priit oli see, kes ilmutas vahel, kui viitsis, jumalikku sädet. Siis ta aitas teha mõnd intervjuud või pani lausa ise midagi paberile. Kaastöödega oli aga üldse nadisti. Lehe täistegemiseks tuli tihtipeale ümber trükkida ikka päris kummalisi asju. Näiteks Poe novelle järjejutuna. Vahel aitas see, kui klassivend Aare Heilo oli mõnelt ürituselt rohkelt pilte klõpsinud, siis ladusime neid sisse nagu jaksasime. Kaastööd, kui need harva tulid, olid aga hooti päris lõbusad ja vaimukad. Meenub kellegi jutustus kolmest koju Viljandisse sõitnud gümnaasiumitüdrukust, keda üritas bussis pehmeks rääkida kommionu.)

Kokkuvõtteks, lugejaskond võttis asja ülipositiivselt vastu. Mõni rubriik, näiteks «Catlamaya», sai tol ajal ikka äärmise menu osaliseks. Seda võiks võimendatult tänapäevases meetmes vabalt võrrelda «Kreisiraadioga», seda nii profiililt kui ka populaarsuselt.»

(Loominguline rühmitus Catlamaya, mille juhtfiguur oli Ando Viispert, andis tõesti võimsa panuse Peetrikesse. Meenub näiteks rubriik poplugude pealkirjade ja sõnade tõlgendamisest. Catlamaya häda oli ainult selles, et nad olid üsna ebastabiilsed kaasautorid – kui ei viitsinud, ei tulnud hulk aega ridagi.)

Katsun nüüd selle pika ja igava jutu otsad kokku võtta.

Kui oma ajalehe idee sündis, ei teadnud ma suurt midagi Tartu Ülikoolist ja veel vähem ajakirjandusosakonnast. Olin raadiost kuulnud, et ühel Tallinna koolil on koolileht ja see tundus põnev.

Sellest, et Treffneril on juba välja lastud mitu numbrit, polnud mul aimugi ja võibolla tegi see alustamise ka kergemaks. Miilang, mis võitis äsja koolilehtede konkursi, oli ju kuidagi Postimehe hõlma alla pugenud. Seda trükiti trükikojas ja müüdi väikses koguses isegi ajaleheputkades. Ühesõnaga – nagu päris ajaleht, mille nägemine tekitas alaväärsustunnet.

Igatahes tuli 1992. aasta märtsist 1993. aasta maini välja üle 30 numbri «Peetrikest». Mu ema kaevas kusagilt tolmu seest välja pataka ajalehe toorikuid, mis valmistatud täielikult lõika-kleebi meetodil. Oli vast nikerdamine! Sestap nägi päris õudne välja ka. Ja kohati on täna nii piinlik lugeda, et hirmus kohe.

Kui Nõo kooli internaadi keldrist hakkas aastail 1992-1993 tõusma vänget tahmahaisu, võis olla üsna kindel, et parajasti käib järjekordse Peetrikese kõrvetamine. Toonane internaadi juhataja, praegune Tartu lennukolledži haldusdirektor Kaido Kasak pühkis laubalt järjest hirmuhigi, sest paljundusmasin oli soetatud riigi kalli raha eest ja pidi teenima peaasjalikult vastutusrikka lennunduseriala ehk d-klassi huve.

Aga ma ei mäleta, et Kaido Kasak oleks kordagi paljundamisest keeldunud. Noh, võibolla küsis, kas neid eksemplare peab just nii palju olema (tjah, keskmine tiraaž oli tervelt kümme eksemplari). Palun ärge naerge, olid lihtsalt veel kitsad ajad.

Soovin siis «Peetrikese» praegusele toimetusele jõudu. Ja katsuge seda asja nõnda ajada, et ikka lõbus oleks. Takkajärgi tundub, et omal ajal sai kohati masendavalt tõsine oldud.

Martin Pau, tindisolkimisele truuks jäänud